Sada aastat de jure tunnustamisest – Eesti ja Läti suhete ajajoon

 / 

1921. aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses tunnustasid Eesti ja Läti Vabariigid teineteist de jure. Vabadussõda oli selleks ajaks võidetud, maailma suurriikidelt de jure tunnustus saadud, nüüd võis ka omavahel alata kõigile nõuetele vastav diplomaatiline suhtlus. Seejuures peeti siiski vajalikuks rõhutada, et Läti ja Eesti on teineteist alati tunnustanud suveräänsete ja iseseisvate riikidena.

Selle juubeli meenutamiseks oleme koostanud Eesti ja Läti suhete ajajoone, keskendudes suhtlusele alates iseseisvate Eesti ja Läti riikide loomisest kuni ajajärguni, mil Teises maailmasõjas kaotatud iseseisvus ühiste jõupingutustega pool sajandit hiljem tagasi võideti ning diplomaatilised suhted taastati.

Ajajoon on kronoloogiline ajalooliste fotode, dokumentide ja tekstide galerii, mis annab ülevaate unikaalsetest ja olulistest hetkedest kahe riigi suhetes kuni 1992. aastani. Sellele järgnenud aeg kuni tänapäevani on olnud täis tihedaid, heanaaberlikke ja sooje suhteid, mille olulisemad hetked ootavad veel kirjapanekut edaspidi.

Täname kõiki, kes on andnud oma panuse faktide, fotode ja dokumentide kogumisse. Eraldi täname Tartu ülikooli ajalooüliõpilast Henri Oskar Kortelainenit, kes prof. Eero Medijaineni juhendamisel pani kokku olulise osa ajajoone algmaterjalist.

Fotoallkirjade vaatamiseks mine kursoriga fotole.

Head ajarännakut!

Eesti suursaatkond Riias, suursaadik Arti Hilpus

Eesti välisministeerium

Proloog
Eesti ja Läti rahva ajaloos on olnud palju kokkupuutepunkte iidsetest aegadest peale. 19. sajandi teisel poolel alanud rahvuslik liikumine lõi nii eestlaste kui ka lätlaste juures ühiskondlikud ja kultuurilised eeldused omariikluse tekkeks. Iseseisvumine sai reaalselt võimalikuks tänu Venemaa ja Saksamaa keisririikide lüüasaamisele Esimeses maailmasõjas, mille tagajärjel algasid Baltimaades esmalt suurema autonoomia püüdlused ning lõpuks kuulutati välja iseseisvad vabariigid, toetudes rahvaste enesemääramise põhimõttele. Kuid oma riiki ei saavutatud üksnes deklaratsioonidega – see tuli välja võidelda, relv käes.
24.02.1918
Kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik 1918 Manifest Eestimaa rahvastele. Foto: Rahvusarhiiv 1918 Manifest Eestimaa rahvastele. Foto: Rahvusarhiiv

Eesti Maanõukogu vanematekogu kuulutas Eesti iseseisvaks vabariigiks. Moodustati Ajutine Valitsus Konstantin Pätsi juhtimisel. Paraku okupeerisid Eesti ala peatselt Saksa keisririigi väed, kes ei tunnustanud Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust.

Päästekomitee esimees ja Eesti ajutise valitsuse esimene peaminister Konstantin Päts. Foto: Rahvusarhiiv

Mai 1918
Välisdelegatsioon ja Eesti esimesed esindajad Eesti välisdelegatsioon aastatel 1918–1919. Vasakult: Ants Piip, Mihkel Martna, Karl Robert Pusta, Jaan Tõnisson, Karl Menning, Eduard Virgo. Foto: Rahvusarhiiv Eesti välisdelegatsioon aastatel 1918–1919. Vasakult: Ants Piip, Mihkel Martna, Karl Robert Pusta, Jaan Tõnisson, Karl Menning, Eduard Virgo. Foto: Rahvusarhiiv
Lääne-Euroopasse lähetatud Eesti välisdelegatsioon saavutas Prantsusmaa ja Suurbritannia valitsuste de facto tunnustuse Maanõukogule kui eesti rahva seaduslikule esinduskogule. Tegevust alustasid Eesti esimesed diplomaatilised esindajad Londonis ja Pariisis Ants Piip ja Karl Robert Pusta.
18.11.1918
Kuulutati välja iseseisev Läti Vabariik Kārlis Ulmanis aastal 1920. Foto: Rahvusarhiiv Kārlis Ulmanis aastal 1920. Foto: Rahvusarhiiv
Läti Rahvusnõukogu kuulutas Läti iseseisvaks vabariigiks.

Riia linnateatri ruumides toimunud ajaloolist sündmust vaatlesid ka Eesti ajutise valitsuse esindajad Johan Jans ja Heinrich Luht. Päev hiljem nimetati ametisse Läti ajutine valitsus, mille peaministriks oli Kārlis Ulmanis ja välisministriks Zigfrīds Anna Meierovics. Viimane suutis osava diplomaadina saavutada Londonis Suurbritannia valitsuse de facto tunnustuse Läti Rahvusnõukogule veel enne Läti Vabariigi väljakuulutamist.

19.11.1918
Eesti ajutise valitsuse esindajad ja Saksa Riigi peavolinik Baltimaades August Winnig allkirjastasid Riias võimu üleandmise lepingu August Winnig aastal 1920. Foto: August-Winnig-Archiv August Winnig aastal 1920. Foto: August-Winnig-Archiv
Eesti poolt kirjutasid alla Ferdinand Petersen, Voldemar Puhk, Konstantin Konik, Heinrich Luht ja Ado Birk.
Lepinguga tunnustas Saksamaa Eesti iseseisvust de facto. See oli Eesti Vabariigi esimene välisleping.
28.11.1918
Algas Eesti Vabadussõda Punaarmee poolt purustatud Narva sild. Foto: Rahvusarhiiv Punaarmee poolt purustatud Narva sild. Foto: Rahvusarhiiv
Punaarmee alustas Narva all pealetungi, millega algas Eesti Vabadussõda. Eesti sõjavägi oli sunnitud taanduma Tallinna lähistele, kuid saades abi Suurbritannialt ja Soomelt, suutis end 1919. aasta alguseks koguda ning läks üle vastupealetungile, mille tulemusel vabastati veebruariks punaväest suurem osa Eesti territooriumist.
Detsember 1918
Algas Läti Vabadussõda
Nõukogude Venemaa väed, millest moodustasid suure osa Läti punased kütid, tungisid Latgale piirkonda ning algas Läti Vabadussõda. 1919. aasta jaanuaris vallutas punavägi Riia ja suurema osa Lätist peale Liepāja (Liibavi) ümbruse.
Detsember 1918
Jānis Ramans määrati Läti diplomaatiliseks esindajaks Eestis Jānis Ramans. Foto: Läti välisministeerium Jānis Ramans. Foto: Läti välisministeerium
Ühtlasi sai Ramansist esimene Läti diplomaat välisriigis. Ta asus Tallinnas aadressil Kiriku tn 4.
1919. aasta algus
Olukord Lätis ja saksameelne riigipööre Kindralmajor Rüdiger von der Goltz, Baltimaadel tegutsenud Saksa väekoondise juht 1919. aastal Kindralmajor Rüdiger von der Goltz, Baltimaadel tegutsenud Saksa väekoondise juht 1919. aastal
Läti ajutise valitsuse olukord oli esialgu keeruline. Saksa sõjaväevõimud takistasid Läti rahvusliku sõjaväe loomist ja valitsus pidi minema nendega kokkuleppele, et kaitsta maad pealetungiva Punaarmee vastu. Baltisakslastest koosnev Landeswehr ja Saksamaalt tulnud palgasõduritest moodustatud Rauddiviis muutusid varsti nii tugevaks, et kõrvaldasid 16. aprillil 1919 võimult Kārlis Ulmanise valitsuse ning asendasid selle Andrievs Niedra saksasõbraliku valitsusega.
18.02.1919
Sõlmiti Eesti ja Läti suhteid ning ühist sõjategevust käsitlev leping
Arvestades, et Eesti ja Läti saatus on tihedasti seotud, otsustas Eesti valitsus anda lõunanaabritele sõjalist abi. Lepingu alusel hakati moodustama Eesti aladel Läti rahvuslikke sõjaväeosi, mida Eesti pool kohustus toitma ja varustama.

Eesti väed said võimaluse vabastada enamlastest ja hõivata Läti piiriäärne ala. Eesti-Läti riigipiiri kindlaksmääramiseni jäid Valga linn ja seitse segarahvastikuga piiriäärset valda Eesti administratsiooni alla. Hiljem selgus, et Läti valitsus pidas seda lepingut kehtetuks, kuna see olevat sõlmitud vajalike volitusteta.

13.03.1919
Määrati ametisse Eesti sõjaväe esindaja Lätis Julius Jürgenson Julius Jürgenson. Foto: Rahvusarhiiv Julius Jürgenson. Foto: Rahvusarhiiv
Eesti esimeseks ametlikuks esindajaks Lätis oli Eesti ja Läti sõjavägede sideohvitser Kārlis Ulmanise valitsuse juures Liepājas alamkapten Julius Jürgenson.

Ta oli sündinud Valga lähedal eesti-läti perekonnas ja valdas vabalt läti keelt. Liepājas avati ka Eesti konsulaat.

Mai–juuni 1919
Punaarmee hakkab taanduma. Sakslastel tekib Lätis vastuolu eestlastega Kindralmajor Ernst Põdder, Eesti rahvaväe 3. diviisi ülem ja Võnnu lahingu väejuht. Foto: Rahvusarhiiv Kindralmajor Ernst Põdder, Eesti rahvaväe 3. diviisi ülem ja Võnnu lahingu väejuht. Foto: Rahvusarhiiv
22. mail vallutas Landeswehr enamlastelt tagasi Riia. Oma edust innustatud saksa väeosad liikusid punaseid jälitades edasi Läti põhja- ja idaossa. Eesti sõjavägi oli samal ajal alustanud koos Põhja-Läti brigaadiga pealetungi Läti põhjaosas, mis tõi kaasa paratamatu konflikti sakslastega.
Juuni alguses vabastati Eesti ratsaväe, Läti 1. Valmiera polgu ja Taani vabatahtlike julge ühisoperatsiooniga Jēkabpils, millele järgnes Punaarmee rinde kokkuvarisemine ja kogu Läti keskosa (Vidzeme) vabastamine.

Polkovnik Jorgis Zemitāns, Põhja-Läti brigaadi ülem

Polkovnik Jorgis Zemitāns, Põhja-Läti brigaadi ülem

 

19.–23.06.1919
Toimus Võnnu lahing Hetk Võnnu lahingutandrilt. Foto: Rahvusarhiiv Hetk Võnnu lahingutandrilt. Foto: Rahvusarhiiv
Lahingus andsid Eesti väed koos Põhja-Läti brigaadiga Landeswehrile ja Rauddiviisile hävitava löögi.

Järgnes eestlaste hoogne edasitung Riia alla, kus lääneliitlaste sõjaväemissiooni survel sõlmiti relvarahu. Võit Võnnu lahingus tähistas baltisakslaste valitseva positsiooni jäädavat lõppu. Karlis Ulmanise valitsus naasis 8. juulil Riiga ning astus energilisi samme Läti riigiaparaadi ülesehitamiseks ja maa kaitsevõime tugevdamiseks.

18.07.1919
Läti valitsusele andis volikirja üle Eesti diplomaatiline esindaja ja konsul Theodor Tallmeister Theodor Tallmeister. Foto: välisministeeriumi arhiiv Theodor Tallmeister. Foto: välisministeeriumi arhiiv
Seda hetke loetakse Eesti saatkonna Riias ning ühtlasi Eesti ja Läti vaheliste diplomaatiliste suhete alguseks.

Tallmeister oli Riia eesti koguduse kirikuõpetaja ja valdas läti keelt. Peaminister Kārlis Ulmanis oli teinud juba 1918. aasta lõpul ettepaneku määrata Tallmeister Eesti esindajaks Riias.

21.07.1919
Riias sõlmiti Eesti ja Läti sõjalise koostöö leping
Tegemist oli kahe riigi esimese ametlikult allkirjastatud ja ratifitseeritud lepinguga, mistõttu on seda loetud ka vastastikuseks de jure tunnustuseks.

Leping kohustas Lätit hoidma rinnet Punaarmee vastu Lubana järvest lõuna pool, samas kui Läti idapiiri põhjapoolne lõik jäi veel mõneks ajaks Eesti vägede kaitsta. Läti valitsus kohustus kandma kulud, mis olid Eestile tekkinud seoses Läti rahvusväeosade loomisega ja Eesti vägede viibimisega Läti territooriumil, ning mitte lubama Läti pinnal vaenulike väeosade formeerimist. Nähti ette segakomisjoni moodustamine Eesti-Läti riigipiiri kindlaksmääramiseks.

August–november 1919
Toimus kolm Eesti, Läti ja Leedu pea- ja välisministrite konverentsi tegevuse kooskõlastamiseks ja Nõukogude Venemaa rahuettepanekute arutamiseks Tallinnas ja Tartus Balti riikide ja Soome esindajate konverents Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, 01.10.1919. Foto: Rahvusarhiiv Balti riikide ja Soome esindajate konverents Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, 01.10.1919. Foto: Rahvusarhiiv

1. oktoobril 1919 oli kohal kõrgetasemeline seltskond. Fotol on näha vasakult: Eesti välisministri abi Ants Piip, Eesti välisminister Jaan Poska, Eesti peaminister Otto Strandman, Leedu esindaja Riias ja Tallinnas Jonas Šliupas, Leedu peaministri asetäitja Petras Leonas, Leedu välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Dovas Zaunius, Soome esindaja Tallinnas Erkki Reijonen, Soome välisminister Rudolf Holsti, Soome peaminister Juho Vennola, (Läti esindaja Tallinnas Janis Ramans?), Läti välisminister Zigfrids Meierovics, Läti peaminister Karlis Ulmanis (poolprofiilis).

Paaril korral liitusid Balti riikide esindajatega ka Soome ja Poola delegatsioonid. Ühiste rahukõneluste pidamises enamlastega ei õnnestunud siiski kokku leppida.

Eesti oli sel ajal juba huvitatud Venemaaga rahu sõlmimisest, kuid Läti pidas rahu eelduseks seni Punaarmee valduses oleva Latgale liitmist Lätiga.

Oktoober–november 1919
„Bermondti afäär“ Lätis Eesti laiarööpmeline soomusrong nr 2 Riias, toetamas lätlasi Bermondt-Avalovi vastu, 02.10.1919. Foto: Rahvusarhiiv Eesti laiarööpmeline soomusrong nr 2 Riias, toetamas lätlasi Bermondt-Avalovi vastu, 02.10.1919. Foto: Rahvusarhiiv
Kuramaale jäänud Saksa väeosad liitusid Vene valgetega sõjalise avantüristi Pavel Bermondt-Avalovi juhtimisel. Tekkinud saksa-vene väegrupp ei tunnustanud Läti valitsust ja üritas oktoobris 1919 vallutada Riiat, kaugema eesmärgiga kukutada Venemaal enamlaste võim ning sundida lääneliitlasi kergendama rahutingimusi Saksamaaga.

Eesti väejuhatus saatis kriitilisel hetkel Lätile appi kaks soomusrongi koos dessantväeosadega, lätlasi toetasid ka Briti ja Prantsuse sõjalaevad. Novembriks oli Läti armee oluliselt jõudu kogunud, lõi Bermondt-Avalovi salgad ägedates võitlustes tagasi ja sundis nad Läti pinnalt lahkuma.

Detsember 1919
Läti diplomaatiliseks esindajaks Eestis määrati Markuss Gailītis Markuss Gailītis. Foto: Wikipedia Markuss Gailītis. Foto: Wikipedia
03.01.1920
Eesti sõlmis pärast raskeid kaitselahinguid Narva rindel Nõukogude Venemaaga vaherahu
Eesti väed viidi Läti aladelt ära. Läti armee alustas samal ajal koos Poola sõjaväega pealetungi Latgales ja vallutas Daugavpilsi.
Jaanuar–märts 1920
Vaidlused Valga linna kuuluvuse üle Postkaart Valga linnast 1924. Foto: Rahvusarhiiv Postkaart Valga linnast 1924. Foto: Rahvusarhiiv
Vaidlused Valga linna kuuluvuse üle kasvasid Eesti ja Läti vahel teravaks konfliktiks, kus vaatamata korduvatele nõupidamistele kokkuleppele ei jõutud.

Kui Eesti sõjaväevõimud otsustasid sundkorras evakueerida Valgast Läti asutused, ähvardasid lätlased ka sõjaliste meetmete kasutamisega. Välisminister Zigfrīds  Meierovics kutsus eestlasi olukorda diplomaatiliselt lahendama.

15.–22.01.1920
Helsingis toimus konverents Balti riikide, Soome ja Poola osavõtul, kus arutati poliitilise, majandusliku ning sõjalise koostöö võimalusi Helsingi konverentsil kohtunud Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome esindajad. Allikas: https://dspace.ut.ee/handle/10062/20781. Autor: Eric Sundström Helsingi konverentsil kohtunud Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome esindajad. Allikas: https://dspace.ut.ee/handle/10062/20781. Autor: Eric Sundström

Konverentsil üritati luua Balti riikide kaitseliitu ja hoida ära separaatrahulepingute sõlmimist enamlastega. Eesti otsustas siiski detsembris alustatud Tartu rahuläbirääkimised lõpule viia. Leedu ja Poola konflikti tõttu Vilniuse pärast teatas Leedu, et ei saa nõupidamistel edaspidi koos Poolaga osaleda.

Eesti delegatsiooni juhtis peaminister Jaan Tõnisson ja Läti oma välisminister Zigfrīds Anna Meierovics.

Jaan Tõnisson aastal 1920. Tõnisson oli Eesti peaminister 1919. aasta novembrist 1920. aasta oktoobrini. Tema valitsuse ajal pandi alus Eesti ja Läti rahuaegsetele kahepoolsetele suhetele. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Zigfrīds Anna Meierovicsit (Läti välisminister aastail 1918–1925) on peetud Balti riikide oma aja silmapaistvaimaks diplomaadiks, kel oli ka Eesti ja Läti suhete kujunemisel keskne koht. Tema juhtimisel peeti kõik tähtsamad kohtumised ja läbirääkimised ning sõlmiti riikidevahelised lepingud. Foto: Välisministrid Zigfrīds Meierovics ja Kaarel Robert Pusta 1925. aasta paiku. Foto: Rahvusarhiiv

02.02.1920
Allkirjastati Tartu rahuleping Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahu allkirjadega leht. Foto: välisministeeriumi arhiiv 04a.tif
Rahulepinguga lõppes Eesti Vabadussõda ja Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti Vabariki de jure. Läti ja Venemaa vahel sõlmiti samal ajal salajane vaherahu.
22.03.1920
Eesti ja Läti piirivaidlust hakkas lahendama rahvusvaheline vahekohus Vahekohut juhtis Suurbritannia sõjaline esindaja Riias kolonelleitnant Tallents. Foto: Rahvusarhiiv Vahekohut juhtis Suurbritannia sõjaline esindaja Riias kolonelleitnant Tallents. Foto: Rahvusarhiiv
Valgas toimunud Eesti ja Läti välisministrite ja sõjavägede ülemjuhatajate kohtumisel lepiti kokku, et kahe riigi piirivaidluse lahendab ja Valga linna saatuse otsustab rahvusvaheline vahekohus. Selle juhiks valiti Suurbritannia sõjaline esindaja Balti riikides kolonelleitnant Stephen Tallents.
03.07.1920
Piirikomisjoni esimehe Stephen Tallentsi otsusel määrati kindlaks Eesti-Läti piirijoon
Valga linn poolitati kahe riigi vahel, järgides keskaegset Liivi ordu ja Tartu piiskopi valduste piiri Konnaojal. Kui Valga põhiosa jäeti Eestile, siis suurem osa vaidlusalustest segarahvastikuga valdadest anti vastutasuks Lätile.

Kumbki riik polnud rahvusvahelise vahekohtu otsusega rahul ja vaidlused piiri täpse kindlaksmääramise üle kestsid veel tükk aega, kuid väiksemate muudatustega on Tallentsi joon jäänud Eesti-Läti piiri aluseks tänaseni.

06.08–06.09.1920
Toimus Balti riikide esindajate Riia (Bulduri) konverents Hotell Bulduri suvituskohas (praegu Jūrmala linnaosa), Riia konverentsi toimumise koht. Foto: Rahvusarhiiv Hotell Bulduri suvituskohas (praegu Jūrmala linnaosa), Riia konverentsi toimumise koht. Foto: Rahvusarhiiv
Eesti delegatsiooni juhtis konverentsil Karl Robert Pusta ning Läti delegatsiooni Zigfrīds Anna Meierovics. Allkirjastati Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vaheline kaitseliidu leping, konsulaarkonventsioon ning lubati vastastikuseid soodustusi kaubandusele.

Kuna Poola ja Leedu vahel puhkes oktoobris 1920 taas konflikt ja Vilniuse hõivasid Poola väed, jäi liiduleping ratifitseerimata.

11.08.1920
Riias sõlmiti rahuleping Läti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Foto: Riia rahulepingu allkirjadega leht Foto: Riia rahulepingu allkirjadega leht
Sellega lõppes Läti Vabadussõda ja Venemaa tunnustas Läti iseseisvust de jure.
September 1920
Eesti saatkonnale osteti suur kivihoone Riias, Skolas iela 13. Saatkond asub samas majas tänapäevalgi Eesti saatkonna hoone Riias Skolas iela 13 vanasti. Foto: välisministeeriumi arhiiv Eesti saatkonna hoone Riias Skolas iela 13 vanasti. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Eesti saatkonna hoone Riias Skolas iela 13 tänapäeval. Foto: ERR

19.10.1920
Eesti ja Läti sõlmisid riigipiiri demarkeerimise kokkuleppe
26.01.1921
Entente’i riigid (Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Jaapan, Belgia) tunnustasid de jure Eesti ja Läti iseseisvust Liitlaste ülemnõukogu Eesti Vabariigi de jure tunnustamise kiri. Foto: Rahvusarhiiv Liitlaste ülemnõukogu Eesti Vabariigi de jure tunnustamise kiri. Foto: Rahvusarhiiv
28.02.1921
Eesti valitsus tunnustas Läti Vabariiki de jure, nimetades senise diplomaatilise esindaja Aleksander Hellati erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks Lätis Eesti valitsuse istungi otsus protokolliraamatus. Foto: Rahvusarhiiv Eesti valitsuse istungi otsus protokolliraamatus. Foto: Rahvusarhiiv

Aleksander Hellat, Eesti saadik Lätis 1921–1922 ning välisminister 1922–1923. Foto: välisministeeriumi arhiiv

 

Loe Aleksander Hellati kõne teksti volikirja üleandmisel:

Foto: Rahvusarhiiv

02.03.1921
Läti valitsus tunnustas Eesti Vabariiki de jure, nimetades Jānis Stalbovsi ajutiseks asjuriks Tallinnas Läti de jure tunnustust kinnitav noot Eestile. Foto: Rahvusarhiiv Läti de jure tunnustust kinnitav noot Eestile. Foto: Rahvusarhiiv
Seejuures rõhutati, et Eesti ja Läti teostavad vastastikuse de jure tunnustamise mitte eraldi aktiga, vaid ametlike esindajate määramise kaudu, kuna „Läti ja Eesti on teineteist alati tunnustanud suveräänsete ja iseseisvate riikidena“.
Aprill 1921
Läti esindajaks Eestis nimetati Jānis Seskis Jānis Seskis. Foto: Rahvusarhiiv Jānis Seskis. Foto: Rahvusarhiiv
Esialgu akrediteeriti Jānis Seskis kui minister-resident ning 1922. aasta augustis juba kui erakorraline saadik ja täievoliline minister. Pikemat aega Tallinnas teeninud diplomaadina suutis Seskis üsna hästi hinnata Eesti olusid ja taotles kahe riigi lähenemist.
07.07.1921
Tallinnas kirjutati alla salajasele Eesti-Läti kaitselepingule ja selle lisana kokkuleppele kindralstaapide vahel
Eesti ja Läti lootsid, et hiljem ühinevad nende sõjalise liiduga ka teised riigid. Erinevatel põhjustel jäi leping lõpuks siiski ratifitseerimata.
22.09.1921
Eesti, Läti ja Leedu võeti Rahvasteliidu liikmeteks Eesti delegatsioon Rahvaste Liidu II täiskogu koosolekul 09.–10.1921. Foto: Rahvusarhiiv Eesti delegatsioon Rahvaste Liidu II täiskogu koosolekul 09.–10.1921. Foto: Rahvusarhiiv
Eesti delegatsiooni kuulusid (fotol vasakult): Ado Anderkopp, prof. Ants Piip (esimees), Karl Robert Pusta, Jaan Lattik ja August Schmidt (Torma).

Rahvasteliitu astumisega kaasnes diplomaatiline tunnustus realt Rahvasteliidu liikmesriikidelt, kes seda varem eraldi polnud teinud.
16.12.1921
Konsulaarleping
Välisministrid Ants Piip ja Zigfrīds Anna Meierovics allkirjastasid Eesti-Läti konsulaarlepingu, milles sätestati konsulite, saadikute ja muude esindajate õigused riikidevahelistes suhetes.
Jaanuar 1922
Eesti erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks Riias sai Julius Seljamaa Julius Seljamaa. Foto: välisministeeriumi arhiiv Julius Seljamaa. Foto: välisministeeriumi arhiiv
Seljamaa oli hilisem Eesti välisminister aastatel 1933–1936. Visa töömehena suutis Seljamaa rahulikul ja soliidsel moel arendada Eesti-Läti suhteid ning lahendada mõnegi arusaamatuse.

J. Seljamaa määramine saadikuks. Foto: välisministeeriumi arhiiv

13.–17.03.1922
Soome, Eesti, Läti ja Poola sõjalise koostöö leping, mis ei jõustunud
Soome, Eesti, Läti ja Poola välisministrite konverentsil Varssavis taotlesid eriti Läti ja Eesti nii poliitilise kui ka sõjalise koostöölepingu sõlmimist nelja riigi vahel.

17. märtsil kirjutatigi alla poliitilisele lepingule, mis kiideti Eesti, Läti ja Poola parlamentides heaks, kuid Soome Eduskunta keeldus seda ratifitseerimast ja seegi leping ei jõustunud. Sellega jõudis Balti poliitikas lõpule terve etapp – suurema Balti liidu kavatsus ei teostunud ning edasi läheneti poliitilisele ja majanduslikule koostööle üksikute omavaheliste lepingute kaudu.

27.05.1922
Läti saatkond Tallinnas kolis Suur-Tatari tänavale Maja Suur-Tatari 32 Tallinnas. Selles paiknesid enne 1940. aastat Läti saatkonna töötajate korterid. Maja Suur-Tatari 32 Tallinnas. Selles paiknesid enne 1940. aastat Läti saatkonna töötajate korterid.
Läti saatkond asus siiani Tallinnas Kiriku tn 4, milline hoone kuulus Eesti põllutööministeeriumile. Ministeerium soovis aga hoonet tagasi saada ning seetõttu oli saatkond sunnitud majast välja kolima. Kuna Läti valitsuse rahalised võimalused olid piiratud, arutati koguni Tallinna saatkonna sulgemist. Lõpuks otsustati siiski endale Tallinnas püsivam kinnisvara soetada ja seetõttu kolis Läti saatkond aadressile Suur-Tatari tn 32.
25.10–01.11.1923
Eesti-Läti konverents Tallinnas, sõlmiti kahepoolne sõjaline liiduleping Eesti-Läti konverents 01.11.1923. Vasakult kuues sõjaminister Jaan Soots ja kaheksas välisminister Friedrich Akel. Laua otsas istub mitmekordne välisminister Ants Piip. Paremal keskel Läti välisminister Zigfrīds Anna Meierovics. Allikas: https://bit.ly/3rR4aMD Eesti-Läti konverents 01.11.1923. Vasakult kuues sõjaminister Jaan Soots ja kaheksas välisminister Friedrich Akel. Laua otsas istub mitmekordne välisminister Ants Piip. Paremal keskel Läti välisminister Zigfrīds Anna Meierovics. Allikas: https://bit.ly/3rR4aMD
Tallinnas toimus Eesti-Läti konverents, kus olulisemate teemadena olid päevakorras poliitiline ja majanduslik koostöö, allesjäänud erimeelsuste lahendamine ning riikidevahelise liikluse lihtsustamine. Et püüded laiema regionaalse poliitilise või sõjalise liidu sõlmiseks olid nurjunud, otsustati kurss võtta Eesti-Läti vahelise liidu loomisele, mis paraku ei kujunenud ilma naabrite osaluseta kuigi tõhusaks.

Tallinna konverentsi tähtsaima tulemusena sõlmiti Eesti ja Läti sõjalise liidu leping, mis kohustas osapooli välisriigi provotseerimata sõjalise kallaletungi korral teineteisele abi osutama. Samuti sätestati lepingus kahe riigi ühine diplomaatiline ning välispoliitiline suund, kus lubati teineteist igati toetada. Viimase tõuke lepingu allkirjastamiseks andis Nõukogude Liidu emissari eelnev Tallinna külastus, kus Balti riikidele esitati ebamääraseid ja ebakindlust tekitavaid poliitilisi nõudmisi. Samal ajal Saksamaal Hamburgis toimunud kommunistide putši tõttu nõudsid Moskva esindajad vajadusel Punaarmee läbilaskmist Balti riikidest.

Veel allkirjastati Tallinnas lõplik kahe riigi vaheline piirileping ja tolliuniooni eelleping. Eestlased olid nõudnud Ruhnu saare tunnustamist Eesti Vabariigi osana, millega lätlased konverentsil lõpuks nõustusid. Pooled loobusid tasunõuetest kulude eest, mis 1919. aastal olid tekkinud seoses Läti rahvusväeosade formeerimisega Eestis ning Eesti vägede sõjategevusega Läti territooriumil.

22.11.1924
Sotsiaalabileping
Tallinnas allkirjastati Eesti ja Läti vaheline sotsiaalabi leping, mille järgi mõlemad valitsused kohustusid oma riigi- ja omavalitsusasutuste kaudu osutama abi teise riigi kodanikele, kes tema territooriumil asuvad. Abistamise kulud pidi kandma see riik, kust isik pärit.
17.01.1925
Eesti, Läti, Poola ja Soome vaheline lepitus- ja vahekohtute konventsioon
Helsingis sõlmiti Eesti, Läti, Poola ja Soome vaheline lepitus- ja vahekohtute konventsioon, mis nägi ette edasiste tüliküsimuste lahendamise diplomaatiliste vahendite ning vahekohtute abil.
23.–26.02.1925
Läti presidendi Jānis Čakste riigivisiit Eestisse President Čakste saabumine Tallinna Balti jaama, kus teda ootas pidulik vastuvõtt. Foto: Indrek Ilometsa kogu President Čakste saabumine Tallinna Balti jaama, kus teda ootas pidulik vastuvõtt. Foto: Indrek Ilometsa kogu
Tegemist oli väga piduliku sündmusega, kus kõik raudteejaamad Riiast kuni Tallinnani olid ehitud Eesti ja Läti lippudega. Visiidi jooksul külastas president Čakste ka teisi Eesti linnu, mis olid samuti piduehtes.

1925. aastal toimunud riigivisiidid olid mõeldud kahe riigi sõbraliku vahekorra kinnitamiseks ja süvendamiseks.

Vaata veel

09.–11.05.1925
Riigivanem Jüri Jaaksoni vastukülaskäik Läti presidendi kutsel Eesti riigivanem Jüri Jaaksoni visiit Riiga. Foto: Rahvusarhiiv Eesti riigivanem Jüri Jaaksoni visiit Riiga. Foto: Rahvusarhiiv
Tegemist oli eeskätt viisakusvisiidiga, kus ametlikke läbirääkimisi ei peetud, kuid riigivanema saatjaskonda kuulusid ka Eesti välis- ja sõjaministeeriumide juhid. Tervitused algasid Valgas ja jätkusid teistes linnades kuni Riiani. Läti pealinnas toimusid vastuvõtud, paraadid, kontserdid ja muud tseremooniad.

Eesti riigivanem Jüri Jaaksoni visiit Riiga. Foto: Rahvusarhiiv

05.02.1927
Välisministrid Friedrich Akel ja Fēlikss Cielēns allkirjastasid Riias uue Eesti ja Läti vahelise tolliuniooni lepingu Valga Eesti-Läti piiripunkt Suure-Sepa tänaval. Foto: Rahvusarhiiv Valga Eesti-Läti piiripunkt Suure-Sepa tänaval. Foto: Rahvusarhiiv
25.03.1928
Tallinnas allkirjastati Eesti ja Läti vaheline ajutine majandusleping
Läti delegatsiooni juhtis Kārlis Ulmanis. Leping tagas mõlemale osapoolele enamsoodustuse põhimõtte tollide alal.
Mai 1928
Ametisse astus Eesti erakorraline saadik ja täievoliline minister Lätis Eduard Reinhold Virgo Eduard Virgo. Foto: välisministeeriumi arhiiv Eduard Virgo. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine Eesti saatkonnas Riias 24.02,1930.  Keskel saadik Eduard Virgo. Foto: välisministeeriumi arhiiv

17.08.1928
Riia lähistel Majoris kohtusid Läti ja Eesti välisminister Antons Balodis ja Hans Rebane Eesti ja Läti välisministri nõupidamine Majoris. Foto: https://bit.ly/2JIDaOo Eesti ja Läti välisministri nõupidamine Majoris. Foto: https://bit.ly/2JIDaOo
Nõupidamise päevakorras olid koostöö Rahvasteliidu üheksandas täiskogus, mõlema riigi seisukoht Kellogg-Briandi pakti küsimuses ning Ameerika Ühendriikide ettepanek lepitus- ja vahekohtulepingute sõlmimiseks.
17.10.1929
Eesti ja Läti välisministri Jaan Lattiku ja Antons Balodise kohtumine Riias
Kohtumisel tõdeti, et kahe riigi tolliuniooni idee on jõudnud kriisi. Aastaid kestnud läbirääkimised ühise majandusruumi loomiseks ei olnud andnud loodetud tagajärgi. Tolliuniooni plaan soikus ning Eesti-Läti majandussuhteid korraldati edasi 1928. aasta majandus- ehk kaubalepingu põhjal, mis oli harilik enamsoodustusleping.

Eesti suurtöösturid pooldasid tolliuniooni, kuid väikeettevõtjad ja kaupmehed pelgasid Läti konkurentsi. Kardeti ka, et Lõuna-Eesti orienteerub majanduslikult rohkem Riiale kui Tallinnale. Lätlased pidasid omakorda tollipiiri kaotamist Eestile kasulikumaks kui Lätile.

1930
Läti saatkond Tallinnas kolis aadressile Tõnismägi 10 Läti suursaatkonna hoone Tallinnas Tõnismägi 10. Läti suursaatkonna hoone Tallinnas Tõnismägi 10.
Selles hoones asub Läti saatkond ka tänapäeval.
12.02.1930
Kuidas riigivanem Otto Strandman arvati Läti elanike hulka Otto Strandman riigivanemana. Foto: Peter Hääle erakogu Otto Strandman riigivanemana. Foto: Peter Hääle erakogu
Tagasisõidul riigivisiidilt Poolasse kohtus riigivanem Otto Strandman Riias Läti presidendi Gustavs Zemgalsiga. Toimus ühine õhtusöök. Kuna Lätis toimus samal päeval rahvaloendus, arvestati ka Strandman ja tema kaaskond Läti elanike hulka.
Märts 1930
Määrati ametisse Läti erakorraline saadik ja täievoliline minister Eestis Kārlis Zariņš Kārlis Zariņš, Läti saadik Eestis 1930–1933 ja välisminister 1931–1933, hiljem saadik Suurbritannias. Foto: Rahvusarhiiv Kārlis Zariņš, Läti saadik Eestis 1930–1933 ja välisminister 1931–1933, hiljem saadik Suurbritannias. Foto: Rahvusarhiiv
1932
Nii Läti kui ka Eesti sõlmisid Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingud, vastavalt veebruaris ja mais 1932
23.–24.06.1933
Läti president Alberts Kviesis külastas järjekordse riigivisiidi käigus Eestit ning osales külalisena ka laulupeol Läti president Alberts Kviesis Balti jaamas. Foto: Rahvusarhiiv Läti president Alberts Kviesis Balti jaamas. Foto: Rahvusarhiiv

Läti president Alberts Kviesis laulupeol. Foto: Rahvusarhiiv

Juuli 1933
Määrati ametisse Läti erakorraline saadik ja täievoliline minister Tallinnas Roberts Liepiņš Roberts Liepinši volikirjade üleandmine Eesti Vabariigi riigivanemale. Foto: Rahvusarhiiv Roberts Liepinši volikirjade üleandmine Eesti Vabariigi riigivanemale. Foto: Rahvusarhiiv
17.–19.11.1933
Läti Vabariigi 15. aastapäeva puhul toimus Eesti riigivanema Konstantin Pätsi riigivisiit Konstantin Pätsi riigivisiit Lätti 1933. aastal. Foto: Rahvusarhiiv Konstantin Pätsi riigivisiit Lätti 1933. aastal. Foto: Rahvusarhiiv
Riias korraldati pidulik õhtusöök, toimusid mitmed väljasõidud, aktus Läti ülikoolis ja sõjaväeparaad.

Riigivanem Päts külastas Lätit veel ka mais 1935, aga siis vaid läbisõidul puhkusele Poolas.

November 1933
Eesti erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks Lätis nimetati Karl Menning Karl Menning. Foto: välisministeeriumi arhiiv Karl Menning. Foto: välisministeeriumi arhiiv
12.09.1934
Genfis sõlmiti Rahvasteliidu täiskogu ajal Eesti, Läti ja Leedu vaheline üksmeele- ja koostööleping
See nn Balti Liidu leping nägi ette regulaarseid konverentse kolme riigi välisministrite vahel, aastatel 1934–1940 toimus niisuguseid kohtumisi kokku 11 korda. Liidu ideeks oli ühist huvi pakkuvate välispoliitikaküsimuste kooskõlastamine ning Balti riikide majandusliku koostöö edendamine.
September 1935
Läti erakorraliseks saadikuks ja täievoliliseks ministriks Eestis nimetati Edgars Krieviņš Edgars Krieviņš ja Vilhelms Munters Tallinnas 1936. aastal. Foto: Rahvusarhiiv Edgars Krieviņš ja Vilhelms Munters Tallinnas 1936. aastal. Foto: Rahvusarhiiv
Juuli 1936
Läti välisministriks sai baltisaksa ja eesti juurtega Vilhelms Munters, keda peeti Eesti-Läti koostöö veendunud pooldajaks Vilhelms Munters. Foto: Rahvusarhiiv Vilhelms Munters. Foto: Rahvusarhiiv
Munters valdas eesti keelt ja jõudis Vabadussõja ajal teenida Eesti sõjaväeski. Septembris 1936 valiti Munters Rahvasteliidu Nõukogu liikmeks, kus tema kandidatuuri toetas ka Eesti.

Allikas: Eero Medijainen „Vilhelms Munters“. Kleio 1989, nr 2, 105–106.

November 1937
Ametisse määrati Eesti erakorraline saadik ja täievoliline minister Lätis Hans Rebane Läti president Kārlis Ulmanis (vasakul) ja Hans Rebane 1940. aastal. Foto: Rahvusarhiiv Läti president Kārlis Ulmanis (vasakul) ja Hans Rebane 1940. aastal. Foto: Rahvusarhiiv
November 1938
Ametisse määrati Läti erakorraline saadik ja täievoliline minister Eestis Vilis Šūmanis Vilis Šūmanis. Foto: Läti välisministeerium Vilis Šūmanis. Foto: Läti välisministeerium
07.06.1939
Saksamaa mittekallaletungilepingud Eesti ja Lätiga Välisministrid Vilhelms Munters, Joachim von Ribbentrop ja Karl Selter mittekallaletungilepingute allakirjutamisel Berliinis. Foto: Rahvusarhiiv Välisministrid Vilhelms Munters, Joachim von Ribbentrop ja Karl Selter mittekallaletungilepingute allakirjutamisel Berliinis. Foto: Rahvusarhiiv
Berliinis sõlmiti Saksamaa mittekallaletungilepingud Eesti ja Lätiga. Selliste lepingutega püüdis Saksamaa ära hoida enda ümberpiiramist lääneriikide ja Nõukogude Liidu poolt, Balti riigid nägid neis ühte täiendavat julgeolekutagatist. Tegelikkuses need lepingud Eesti ja Läti saatust oluliselt ei mõjutanud.
23.08.1939
Molotovi-Ribbentropi pakt Molotovi-Ribbentropi pakti kaart Molotovi-Ribbentropi pakti kaart
Moskvas sõlmiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaheline mittekallaletungileping ehk Molotovi-Ribbentropi pakt, mis sillutas teed Teise maailmasõja vallapäästmisele Euroopas. Pakti salaprotokolli kohaselt läksid Eesti ja Läti Nõukogude Liidu mõjusfääri, kellega nad olid sunnitud mõne nädala pärast sõlmima vastastikuse abistamise lepingud.
Oktoober 1939
Nõukogude vägede tulek sõjaväebaasidesse Balti riikides Punaarmee sõdurid ületamas Eesti piiri 1939. aastal. Foto: Rahvusarhiiv Punaarmee sõdurid ületamas Eesti piiri 1939. aastal. Foto: Rahvusarhiiv
Kümned tuhanded Punaarmee sõdurid toodi koos varustuse ja tehnikaga Eestis, Lätis ja Leedus rajatud Nõukogude Liidu sõjaväebaasidesse.
17.06.1940
Nõukogude Liit okupeeris iseseisvad Eesti ja Läti vabariigid, olles neile eelnevalt esitanud ülekaaluka sõjalise jõu ähvardusel ultimaatumid
Sekkudes rängalt Eesti ja Läti siseasjadesse ning rikkudes varasemaid riikidevahelisi lepinguid, püüdsid okupatsioonivõimud lavastada „rahvarevolutsioone“ ja korraldasid võltsitud valimised, et valmistada ette Balti riikide liitmist Nõukogude Liiduga 1940. aasta augusti alguses.
Suvi 1940
Välismaal jäid püsima mõned Eesti ja Läti saatkonnad, mis jätkasid tegutsemist kogu Nõukogude okupatsiooni vältel Eesti, Läti ja Leedu esindajad Washingtonis Läti saatkonnas 14.01.1977. Vasakult: Ernst Jaakson (Eesti), Anatol Dinbergs (Läti) jaS tasys A. Bačkis (Leedu). Foto: Rahvusarhiiv
Välismaal tööle jäänud diplomaadid kooskõlastasid omavahel tegevust, kaitsesid oma kodanike huve ning kehastasid Balti riikide õiguslikku järjepidevust.
Ameerika Ühendriikides jätkasid tegevust Läti ja Leedu saatkond Washingtonis ning Eesti peakonsulaat New Yorgis.

Londonis jäi Läti saadikuna kuni surmani 1963. aastal ametisse Kārlis Zariņš, kes oli varem töötanud ka saadikuna Eestis. Loe tema elu kohta rohkem siit. Eesti saadikuna töötas Londonis kuni 1971. aastani edasi August Torma.

Ameerika Ühendriikides jätkasid tegevust Läti saatkond ja Eesti peakonsulaat. 1965. aastal sai Eesti peakonsuliks New Yorgis Riias sündinud Ernst Jaakson, kes oli astunud Eesti välisministeeriumi teenistusse juba 1919. aastal Riia saatkonna nooremametnikuna ning kellest 1991. aastal sai Eesti esimene suursaadik Ameerika Ühendriikides ja ÜRO juures.

Loe rohkem, kuidas Eesti välisministeerium likvideeriti ja riigi järjepidevust jäid hoidma Eesti diplomaadid välismaal.

13.02.1966
BATUN-i asutamine New Yorgis Batuni 20. aastapäeva tähistamine USA-s. Foto: draugas.org Batuni 20. aastapäeva tähistamine USA-s. Foto: draugas.org
Eesti, Läti ja Leedu noorema põlvkonna pagulaste ühistöös algatati Balti Apell Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (BATUN), mis andis külma sõja ajal olulise panuse sellesse, et ÜRO-s teadvustataks olukorda Balti riikides ja seal toime pandud inimõiguste rikkumisi.
13.01.1983
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorrast Eestis, Lätis ja Leedus
Vastusena 1979. aasta augustis koostatud 45 vabadusvõitleja ühisele märgukirjale okupeeritud Eestist, Lätist ja Leedust, mida tuntakse Balti apelli nime all, võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, kus juhiti tähelepanu Balti riikide ebaseaduslikule okupeerimisele ja kutsuti Euroopa Ühenduse välisministreid tõstatama Balti riikide küsimust ÜRO-s ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostöönõupidamisel.
26.–29.07.1985
Balti Vabadusristlus Läänemerel Balti Vabadusristlus Läänemerel 29. juuli 1985. Foto: Läti Rahvusarhiiv Balti Vabadusristlus Läänemerel 29. juuli 1985. Foto: Läti Rahvusarhiiv
Grupp läti, leedu ja eesti pagulaskogukondade nooremaid esindajaid korraldas laevaretke Läänemerel, mille eesmärgiks oli meenutada maailmale, et Euroopa rahu ja stabiilsus ning Balti riikide enesemääramisõiguse austamine on lahutamatud.

Ettevõtmisega kaasnes hulk avalikke üritusi Rootsis, Soomes ja Taanis, mis pälvisid suurt tähelepanu rahvusvahelises meedias ning kutsusid esile Nõukogude Liidu esindajate vihaseid proteste. Kopenhaagenis peetud Balti Tribunalil mõisteti hukka Nõukogude okupatsioon ja selle poolt toime pandud kuriteod Eestis, Lätis ja Leedus.

1987–1991
Laulev revolutsioon ehk uus ärkamisaeg Eestimaa Rahvarinde organiseeritud suurüritus „Eestimaa Laul“ Tallinna lauluväljakul 11.09.1988. Foto: Rahvusarhiiv, Urmas Koemets Eestimaa Rahvarinde organiseeritud suurüritus „Eestimaa Laul“ Tallinna lauluväljakul 11.09.1988. Foto: Rahvusarhiiv, Urmas Koemets
Eestis, Lätis ja Leedus tekkis võimas rahumeelne rahvaliikumine riikliku iseseisvuse taastamiseks, kasutades ära poliitiliste vabaduste teatud laienemist Nõukogude Liidus.

14. juunil 1987 toimus Riia Vabadussamba juures esimene suur rahvuslik meeleavaldus, kus tuhanded inimesed tõid lilli 1941. aasta juuniküüditamise ohvrite mälestuseks. 1988. aastal kevadel ja suvel toodi taas avalikult välja Eesti ja Läti rahvuslipud ja muu sümboolika, mis Nõukogude ajal olid olnud keelatud. Et tollastel rahvakogunemistel lauldi palju isamaalisi laule, on taasiseseisvumisele eelnenud perioodi nii Eestis kui ka Lätis nimetatud laulvaks revolutsiooniks või uueks ärkamisajaks (läti keeles Atmoda: ‘ärkamine’). Algusest peale tegid Balti riikide vabadusliikumised omavahel tihedat koostööd.

1988
Rahvarinnete asutamine 1988 Läti ja Eesti Rahvarinnete logod 1988 Läti ja Eesti Rahvarinnete logod
1988. aasta aprillis esitas Edgar Savisaar Eesti Televisiooni saates idee asutada rahvarinne Mihhail Gorbatšovi uuenduspoliitika toetuseks, millele järgnes hoogne tugirühmade moodustamine üle Eesti. Samasugused rahvarinded tekkisid peatselt ka Lätis ja Leedus, ametlikud asutamiskongressid peeti 1988. aasta oktoobris. Rahvarinnetel oli Eesti ja Läti iseseisvuse taastamisel oluline roll ja nad olid ühtlasi vastukaaluks nõukogudemeelsetele interrinnetele.

 

 

16.11.1988
Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon
Püüdes pidada sammu rahva ootustega ja kiiresti arenevate sündmustega, tegi Eesti Ülemnõukogu oma aja kohta julge otsuse ja võttis vastu deklaratsiooni Eesti NSV suveräänsusest, millega kuulutati Eesti Ülemnõukogu seadused ülimuslikuks Eesti territooriumil.
24.02.1989
Kodanike komiteed ja Eesti Kongress Eesti Kongressi delegaatide registreerimine märtsis 1990. Foto: Rahvusarhiiv Eesti Kongressi delegaatide registreerimine märtsis 1990. Foto: Rahvusarhiiv
Eestis esitati rahvaalgatuse korras üleskutse Eesti kodanike komiteede loomiseks ja Eesti Vabariigi kodanike registeerimiseks.

Aasta hiljem, 24. veebruaril 1990 osales enam kui 557 tuhat Eesti õigusjärgset kodanikku Eesti Kongressi valimistel, mis seadis eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel.

Eesti Kongressil ei olnud reaalset võimu riigis, kuid see toimis rahvuslikult mõtlevate eestlaste esinduskoguna. Kongressi alaliseks organiks oli Eesti Komitee.
23.08.1989
Balti kett Balti kett. Foto: Rahvusarhiiv, Harald Lepikson Balti kett. Foto: Rahvusarhiiv, Harald Lepikson
Toimus Balti keti nime all tuntud massimeeleavaldus, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ning juhtida tähelepanu Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgedele selle 50. aastapäeval.

Meeleavalduses osalesid sajad tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased. Inimahel ühendas kolme Balti riigi pealinnasid 675,5 km pikkusel teekonnal Tallinn-Riia-Vilnius. Balti ketil oli tohutu psühholoogiline mõju nii rahvusvaheliselt kui ka Moskvas, sest kõigile sai selgeks, et iseseisvuspüüdluste taga on Balti rahvaste suur enamus.

24.12.1989
Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongress mõistis hukka Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli
Eestist, Lätist ja Leedust valitud saadikute suurimaks töövõiduks NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressil oli otsus, millega tolleaegne Nõukogude Liidu kõrgeim riigivõimuorgan tunnistas ametlikult Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli olemasolu ja kuulutas sellega vormistatud Ida-Euroopa jagamise tehingu kehtetuks alates allakirjutamise hetkest.
30.03.1990
Iseseisvuse taastamise üleminekuperiood Eestis
Eesti Ülemnõukogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest, mis kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise (restitutio ad integrum) ja üleminekuperioodi, mis lõpeb põhiseaduslike riigivõimuasutuste moodustamisega.
04.05.1990
Läti Ülemnõukogu võttis vastu iseseisvuse taastamise deklaratsiooni Isamaalised lätlased 4. mail 1990 Riias meelt avaldamas. Allikas: https://www.latvia.eu/history/may-4-1990 Isamaalised lätlased 4. mail 1990 Riias meelt avaldamas. Allikas: https://www.latvia.eu/history/may-4-1990
Deklaratsiooniga jõustati uuesti Läti 1922. aasta põhiseadus (Satversme) ning kuulutati välja üleminekuaeg iseseisvuse taastamiseks de facto.

Seda kuupäeva loevad lätlased oma taasiseseisvumispäevaks. Järgnes rohkem kui aasta kestnud üleminekuperiood, mis ei möödunud pingeteta. Kardeti Nõukogude armee sõjalist sekkumist ning jaanuaris 1991 tekkiski Riia kesklinnas inimohvritega vastasseis, kui pärast Vilniuse traagilisi sündmusi hakkas rahvas ehitama barrikaade ja miilitsa eriüksuslased tulistasid meeleavaldajate pihta.

20.–21.08.1991
Eesti ja Läti iseseisvuse taastamine Soomuk EKP Keskkomitee hoone ees 20.08.1991. Foto: Peeter Langovits Soomuk EKP Keskkomitee hoone ees 20.08.1991. Foto: Peeter Langovits
Pärast läbikukkunud riigipöördekatset Moskvas kuulutasid Eesti ja Läti ülemnõukogud vastavalt 20. ja 21. augustil riikliku iseseisvuse taastatuks, üleminekuperioodi lõppenuks ja taotlesid diplomaatiliste suhete taastamist välisriikidega. Esimesena tunnustas Eesti ja Läti iseseisvust 22. augustil Island.
Eestis moodustasid Eesti Komitee ja Ülemnõukogu 20. augustil 1991 Põhiseaduse Assamblee, mille ülesandeks oli riigi uue põhiseaduse väljatöötamine.
22.08.1991
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel tunnustas ametlikult Läti Vabariigi taastamist iseseisva riigina Deklaratsioon suhetest Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel (eesti ja inglise keeles). Foto: välisministeeriumi arhiiv Deklaratsioon suhetest Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vahel (eesti ja inglise keeles). Foto: välisministeeriumi arhiiv
Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel tunnustas ametlikult Läti Vabariigi taastamist iseseisva riigina 1922. aasta põhiseaduse alusel ning avaldas valmidust taastada Eesti ja Läti vahelised diplomaatilised suhted.
23.08.1991
Läti Vabariigi Ülemnõukogu otsustas tunnustada Eestit iseseisva ja suveräänse riigina de jure ning taastada diplomaatilised suhted Eesti ja Läti vabariikide vahel suursaadikute tasemel
06.09.1991
Eesti ja Läti välisministeerumid vahetasid omavahel noote saatkondade taasavamise kohta Riias ja Tallinnas Eesti välisministeeriumi noot Läti välisministeeriumile 6.9.1991. Foto: välisministeeriumi arhiiv Eesti välisministeeriumi noot Läti välisministeeriumile 6.9.1991. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Läti välisministeeriumi noot Eesti välisministeeriumile. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Läti välisministeeriumi noot Eesti välisministeeriumile 06.09.1991. Foto: välisministeeriumi arhiiv

17.09.1991
ÜRO Peaassamblee võttis Eesti, Läti ja Leedu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeteks Liputseremoonia New Yorgis. Foto: välisministeeriumi arhiiv Liputseremoonia New Yorgis. Foto: välisministeeriumi arhiiv
03.01.1992
Läti suursaadikuks Eestis määrati Anna Žīgure, kes resideerus esialgu Helsingis Anna Žīgure Kadriorus volikirja üle andmas. Vasakul asevälisminister Rein Müllerson, paremal Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Foto: välisministeeriumi arhiiv Anna Žīgure Kadriorus volikirja üle andmas. Vasakul asevälisminister Rein Müllerson, paremal Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Ülemisel fotol on Anna Žigurest paremal Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, vasakul asevälisminister Rein Müllerson.

Anna Žīgure Kadriorus volikirja üle andmas. Vasakult: Anna Žīgure, välisministeeriumi protokolliülem Kalle Ott, asevälisminister Rein Müllerson ja Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Enne Anna Žīguret oli Eestisse saadetud Läti ajutine asjur Aldis Bērziņš, kes andis üle oma volikirja välisministri asetäitjale Enn Liimetsale 19. septembril 1991. Foto: välisministeeriumi arhiiv

15.06.1992
Eesti suursaadikuks Lätis nimetati Leili Utno Leili Utno. Foto: Rahvusarhiiv Leili Utno. Foto: Rahvusarhiiv
Esialgu alustas värske suursaadik tööd Läti Eesti Seltsi juhatuse ruumides, mis asusid Riia Pardaugava linnaosas aadressil Nometnu iela 62. Algasid püüdlused Eesti sõjaeelse saatkonnahoone tagasisaamiseks.

Leili Utno andis volikirjad Läti välisministrile ning Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimehele üle 29.06.1992.

Kasutatud kirjandus

Arumäe, H ; Arumäe, T. 1999. Eesti ja Läti suhted 1920-1925 dokumentide kogumik. Rahvusarhiiv. Tallinn: Umara.

Eek-Pajuste, E. 2003. Teine Tulemine – Taasiseseisvunud Eesti välisesindused I. Tallinn: Printon.

Eesti välisteenistuse biograafiline leksikon 1918-1991. Välisministeeriumi väljaanne, Tallinn 2006.

Eestlased Lätis (koguteos), I-III. Tallinn 2007-2013.

Engīzers, E ; Kopõtin, I. 2013. Eesti ja Läti sõjalis-tehniline koostöö aastatel 1919–1940 pioneeriväeosade näitel.

Haak, K. 2018. Läti Vabariigi ja Eesti Vabariigi riigipeade vastastikkused visiidid 1925. ja 1933. aastal ja nende kajastamine ajalehtedes. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, Ajaloo ja arheoloogia instituut Eesti ajaloo osakond.

Medijainen, E. Eesti välispoliitika Balti suund 1926-1934. Tartu 1991.

Pihlak, J. 2006. Karutapjad ja ristimehed Eesti – Läti suhted teenetemärkide näitel. Tartu Ülikool, Filosoofiateaduskond, Ajaloo osakond, Lähiajaloo õppetool.