Eesti Maanõukogu vanematekogu kuulutas Eesti iseseisvaks vabariigiks. Moodustati Ajutine Valitsus Konstantin Pätsi juhtimisel. Paraku okupeerisid Eesti ala peatselt Saksa keisririigi väed, kes ei tunnustanud Eesti iseseisvust ega Ajutist Valitsust.

Päästekomitee esimees ja Eesti ajutise valitsuse esimene peaminister Konstantin Päts. Foto: Rahvusarhiiv

Riia linnateatri ruumides toimunud ajaloolist sündmust vaatlesid ka Eesti ajutise valitsuse esindajad Johan Jans ja Heinrich Luht. Päev hiljem nimetati ametisse Läti ajutine valitsus, mille peaministriks oli Kārlis Ulmanis ja välisministriks Zigfrīds Anna Meierovics. Viimane suutis osava diplomaadina saavutada Londonis Suurbritannia valitsuse de facto tunnustuse Läti Rahvusnõukogule veel enne Läti Vabariigi väljakuulutamist.

Eesti väed said võimaluse vabastada enamlastest ja hõivata Läti piiriäärne ala. Eesti-Läti riigipiiri kindlaksmääramiseni jäid Valga linn ja seitse segarahvastikuga piiriäärset valda Eesti administratsiooni alla. Hiljem selgus, et Läti valitsus pidas seda lepingut kehtetuks, kuna see olevat sõlmitud vajalike volitusteta.

Ta oli sündinud Valga lähedal eesti-läti perekonnas ja valdas vabalt läti keelt. Liepājas avati ka Eesti konsulaat.

Polkovnik Jorgis Zemitāns, Põhja-Läti brigaadi ülem

Järgnes eestlaste hoogne edasitung Riia alla, kus lääneliitlaste sõjaväemissiooni survel sõlmiti relvarahu. Võit Võnnu lahingus tähistas baltisakslaste valitseva positsiooni jäädavat lõppu. Karlis Ulmanise valitsus naasis 8. juulil Riiga ning astus energilisi samme Läti riigiaparaadi ülesehitamiseks ja maa kaitsevõime tugevdamiseks.

Tallmeister oli Riia eesti koguduse kirikuõpetaja ja valdas läti keelt. Peaminister Kārlis Ulmanis oli teinud juba 1918. aasta lõpul ettepaneku määrata Tallmeister Eesti esindajaks Riias.

Leping kohustas Lätit hoidma rinnet Punaarmee vastu Lubana järvest lõuna pool, samas kui Läti idapiiri põhjapoolne lõik jäi veel mõneks ajaks Eesti vägede kaitsta. Läti valitsus kohustus kandma kulud, mis olid Eestile tekkinud seoses Läti rahvusväeosade loomisega ja Eesti vägede viibimisega Läti territooriumil, ning mitte lubama Läti pinnal vaenulike väeosade formeerimist. Nähti ette segakomisjoni moodustamine Eesti-Läti riigipiiri kindlaksmääramiseks.

1. oktoobril 1919 oli kohal kõrgetasemeline seltskond. Fotol on näha vasakult: Eesti välisministri abi Ants Piip, Eesti välisminister Jaan Poska, Eesti peaminister Otto Strandman, Leedu esindaja Riias ja Tallinnas Jonas Šliupas, Leedu peaministri asetäitja Petras Leonas, Leedu välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Dovas Zaunius, Soome esindaja Tallinnas Erkki Reijonen, Soome välisminister Rudolf Holsti, Soome peaminister Juho Vennola, (Läti esindaja Tallinnas Janis Ramans?), Läti välisminister Zigfrids Meierovics, Läti peaminister Karlis Ulmanis (poolprofiilis).

Paaril korral liitusid Balti riikide esindajatega ka Soome ja Poola delegatsioonid. Ühiste rahukõneluste pidamises enamlastega ei õnnestunud siiski kokku leppida.

Eesti oli sel ajal juba huvitatud Venemaaga rahu sõlmimisest, kuid Läti pidas rahu eelduseks seni Punaarmee valduses oleva Latgale liitmist Lätiga.

Eesti väejuhatus saatis kriitilisel hetkel Lätile appi kaks soomusrongi koos dessantväeosadega, lätlasi toetasid ka Briti ja Prantsuse sõjalaevad. Novembriks oli Läti armee oluliselt jõudu kogunud, lõi Bermondt-Avalovi salgad ägedates võitlustes tagasi ja sundis nad Läti pinnalt lahkuma.

Kui Eesti sõjaväevõimud otsustasid sundkorras evakueerida Valgast Läti asutused, ähvardasid lätlased ka sõjaliste meetmete kasutamisega. Välisminister Zigfrīds  Meierovics kutsus eestlasi olukorda diplomaatiliselt lahendama.

Konverentsil üritati luua Balti riikide kaitseliitu ja hoida ära separaatrahulepingute sõlmimist enamlastega. Eesti otsustas siiski detsembris alustatud Tartu rahuläbirääkimised lõpule viia. Leedu ja Poola konflikti tõttu Vilniuse pärast teatas Leedu, et ei saa nõupidamistel edaspidi koos Poolaga osaleda.

Eesti delegatsiooni juhtis peaminister Jaan Tõnisson ja Läti oma välisminister Zigfrīds Anna Meierovics.

Jaan Tõnisson aastal 1920. Tõnisson oli Eesti peaminister 1919. aasta novembrist 1920. aasta oktoobrini. Tema valitsuse ajal pandi alus Eesti ja Läti rahuaegsetele kahepoolsetele suhetele. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Zigfrīds Anna Meierovicsit (Läti välisminister aastail 1918–1925) on peetud Balti riikide oma aja silmapaistvaimaks diplomaadiks, kel oli ka Eesti ja Läti suhete kujunemisel keskne koht. Tema juhtimisel peeti kõik tähtsamad kohtumised ja läbirääkimised ning sõlmiti riikidevahelised lepingud. Foto: Välisministrid Zigfrīds Meierovics ja Kaarel Robert Pusta 1925. aasta paiku. Foto: Rahvusarhiiv

Kumbki riik polnud rahvusvahelise vahekohtu otsusega rahul ja vaidlused piiri täpse kindlaksmääramise üle kestsid veel tükk aega, kuid väiksemate muudatustega on Tallentsi joon jäänud Eesti-Läti piiri aluseks tänaseni.

Kuna Poola ja Leedu vahel puhkes oktoobris 1920 taas konflikt ja Vilniuse hõivasid Poola väed, jäi liiduleping ratifitseerimata.

Aleksander Hellat, Eesti saadik Lätis 1921–1922 ning välisminister 1922–1923. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Loe Aleksander Hellati kõne teksti volikirja üleandmisel:

Foto: Rahvusarhiiv

17. märtsil kirjutatigi alla poliitilisele lepingule, mis kiideti Eesti, Läti ja Poola parlamentides heaks, kuid Soome Eduskunta keeldus seda ratifitseerimast ja seegi leping ei jõustunud. Sellega jõudis Balti poliitikas lõpule terve etapp – suurema Balti liidu kavatsus ei teostunud ning edasi läheneti poliitilisele ja majanduslikule koostööle üksikute omavaheliste lepingute kaudu.

Tallinna konverentsi tähtsaima tulemusena sõlmiti Eesti ja Läti sõjalise liidu leping, mis kohustas osapooli välisriigi provotseerimata sõjalise kallaletungi korral teineteisele abi osutama. Samuti sätestati lepingus kahe riigi ühine diplomaatiline ning välispoliitiline suund, kus lubati teineteist igati toetada. Viimase tõuke lepingu allkirjastamiseks andis Nõukogude Liidu emissari eelnev Tallinna külastus, kus Balti riikidele esitati ebamääraseid ja ebakindlust tekitavaid poliitilisi nõudmisi. Samal ajal Saksamaal Hamburgis toimunud kommunistide putši tõttu nõudsid Moskva esindajad vajadusel Punaarmee läbilaskmist Balti riikidest.

Veel allkirjastati Tallinnas lõplik kahe riigi vaheline piirileping ja tolliuniooni eelleping. Eestlased olid nõudnud Ruhnu saare tunnustamist Eesti Vabariigi osana, millega lätlased konverentsil lõpuks nõustusid. Pooled loobusid tasunõuetest kulude eest, mis 1919. aastal olid tekkinud seoses Läti rahvusväeosade formeerimisega Eestis ning Eesti vägede sõjategevusega Läti territooriumil.

1925. aastal toimunud riigivisiidid olid mõeldud kahe riigi sõbraliku vahekorra kinnitamiseks ja süvendamiseks.

Vaata veel

Eesti suurtöösturid pooldasid tolliuniooni, kuid väikeettevõtjad ja kaupmehed pelgasid Läti konkurentsi. Kardeti ka, et Lõuna-Eesti orienteerub majanduslikult rohkem Riiale kui Tallinnale. Lätlased pidasid omakorda tollipiiri kaotamist Eestile kasulikumaks kui Lätile.

Riigivanem Päts külastas Lätit veel ka mais 1935, aga siis vaid läbisõidul puhkusele Poolas.

Allikas: Eero Medijainen „Vilhelms Munters“. Kleio 1989, nr 2, 105–106.

Londonis jäi Läti saadikuna kuni surmani 1963. aastal ametisse Kārlis Zariņš, kes oli varem töötanud ka saadikuna Eestis. Loe tema elu kohta rohkem siit. Eesti saadikuna töötas Londonis kuni 1971. aastani edasi August Torma.

Ameerika Ühendriikides jätkasid tegevust Läti saatkond ja Eesti peakonsulaat. 1965. aastal sai Eesti peakonsuliks New Yorgis Riias sündinud Ernst Jaakson, kes oli astunud Eesti välisministeeriumi teenistusse juba 1919. aastal Riia saatkonna nooremametnikuna ning kellest 1991. aastal sai Eesti esimene suursaadik Ameerika Ühendriikides ja ÜRO juures.

Loe rohkem, kuidas Eesti välisministeerium likvideeriti ja riigi järjepidevust jäid hoidma Eesti diplomaadid välismaal.

Ettevõtmisega kaasnes hulk avalikke üritusi Rootsis, Soomes ja Taanis, mis pälvisid suurt tähelepanu rahvusvahelises meedias ning kutsusid esile Nõukogude Liidu esindajate vihaseid proteste. Kopenhaagenis peetud Balti Tribunalil mõisteti hukka Nõukogude okupatsioon ja selle poolt toime pandud kuriteod Eestis, Lätis ja Leedus.

14. juunil 1987 toimus Riia Vabadussamba juures esimene suur rahvuslik meeleavaldus, kus tuhanded inimesed tõid lilli 1941. aasta juuniküüditamise ohvrite mälestuseks. 1988. aastal kevadel ja suvel toodi taas avalikult välja Eesti ja Läti rahvuslipud ja muu sümboolika, mis Nõukogude ajal olid olnud keelatud. Et tollastel rahvakogunemistel lauldi palju isamaalisi laule, on taasiseseisvumisele eelnenud perioodi nii Eestis kui ka Lätis nimetatud laulvaks revolutsiooniks või uueks ärkamisajaks (läti keeles Atmoda: ‘ärkamine’). Algusest peale tegid Balti riikide vabadusliikumised omavahel tihedat koostööd.

Meeleavalduses osalesid sajad tuhanded eestlased, lätlased ja leedulased. Inimahel ühendas kolme Balti riigi pealinnasid 675,5 km pikkusel teekonnal Tallinn-Riia-Vilnius. Balti ketil oli tohutu psühholoogiline mõju nii rahvusvaheliselt kui ka Moskvas, sest kõigile sai selgeks, et iseseisvuspüüdluste taga on Balti rahvaste suur enamus.

Seda kuupäeva loevad lätlased oma taasiseseisvumispäevaks. Järgnes rohkem kui aasta kestnud üleminekuperiood, mis ei möödunud pingeteta. Kardeti Nõukogude armee sõjalist sekkumist ning jaanuaris 1991 tekkiski Riia kesklinnas inimohvritega vastasseis, kui pärast Vilniuse traagilisi sündmusi hakkas rahvas ehitama barrikaade ja miilitsa eriüksuslased tulistasid meeleavaldajate pihta.

Läti välisministeeriumi noot Eesti välisministeeriumile 06.09.1991. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Ülemisel fotol on Anna Žigurest paremal Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, vasakul asevälisminister Rein Müllerson.

Anna Žīgure Kadriorus volikirja üle andmas. Vasakult: Anna Žīgure, välisministeeriumi protokolliülem Kalle Ott, asevälisminister Rein Müllerson ja Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Enne Anna Žīguret oli Eestisse saadetud Läti ajutine asjur Aldis Bērziņš, kes andis üle oma volikirja välisministri asetäitjale Enn Liimetsale 19. septembril 1991. Foto: välisministeeriumi arhiiv

Leili Utno andis volikirjad Läti välisministrile ning Läti Vabariigi Ülemnõukogu esimehele üle 29.06.1992.