Riia

Praegu, kui eestlased moodustavad Läti Vabariigis vaid väiksearvulise vähemusrahvuse, on huvitav heita pilk Läti eestlastele läbi aegade.

Läti alade algupärased eestlased olid leivud ja lutsid, kes elasid veidi eraldatud nn keelesaartena. Leivude, keda arvatakse olevat olnud umbes paar tuhat, asuala ulatus praeguse Võru maakonna lõunatipust Gulbene ja Alūksneni. Lutside külad paiknesid Ludza ümbruses (sellest ka nimetus: lutsid), nende maksimaalseks arvuks on peetud 4000. Traditsiooniliselt on eestlased elanud ka praegusest Eesti-Läti piirist vahetult lõuna poole jäävatel aladel.

Suurem eesti kogukond Riias tekkis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Riiga, mis oli sel ajal üks tsaari-Venemaa suurimaid tööstuskeskusi ning ühtlasi suure osa praegusest Eesti territooriumist hõlmanud Vidzeme kubermangu pealinn, rändas nii tekstiilivabrikute töölisi ja käsitöölisi, kui ka suurkaupmehi ja tööstureid. Lisaks tuli Riiga eesti noori, kes leidsid õppimisvõimaluse Baltimaade ainsas tehnikakõrgkoolis (näiteks Kaarel Eenpalu, Mart Raud, Jüri Jaakson) ning Riia Vaimulikus Seminaris (väga paljude teiste eestlased hulgas ka Konstantin Päts). Kui 1881. aastal elas Riias 1565 eestlast, siis 20. sajandi algusaastateks oli nende arv kasvanud erinevatel hinnangutel kuni 28 tuhandeni.

Esimese Maailmasõja ajal ja peale seda siirdusid paljud eestlased kodumaale tagasi. Läti esimese, 1920. aastal läbi viidud rahvaloenduse andmetel elas eestlasi Lätis 8700, neist enamik piiri lähedaste Valmiera (1600 eestlast), Valka ja Alūksne ümbruses (4100) ning Riias (1600). Paarisaja liikmelised eestlaste kogukonnad olid ka sadamalinnades Liepājas ja Ventspilsis.
Kolmas osa eestlasi liikus Lätti nõukogude okupatsiooni ajal, mil riigipiiride puudumise tõttu satuti kergemini naaberriiki õppima, tööle, samuti abielluti lätlastega.