Minu saadikuaastatesse Lätis jäi 2007-2008 a. globaalne finantskriis, suurim selline pärast 1930. aasta suurt depressiooni. Kriisi mõju kõigi riikide, sealhulgas Läti funktsioneerimisele oli tugev ja ulatus doomino-efektiga ühiskonna kõigisse sfääridesse. Lätis kiirenes selle mõjul poliitiline verevahetus ja tekkis sihikindalam majanduspoliitika. Oli märgata, et nii avalikus kui erasektoris võeti vargsi eeskuju Eesti strateegiatest. Sellest protsessist, ta verstapostides, kaotusest ja võitudest, võiks kirjutada omaette mahuka uurimuse.
Sõna, mis toonaseid suhteid Eesti ja Läti vahel kõige paremini iseloomustab, on „intensiivsus”. Lisaks rahvusvahelise finantskriisi taustamõjule oli nii Lätis kui Eestis omaette võetult, kui ka riikide suhete kontekstis tugev taustamõju Euroopa Liidul ja NATO-l, sest tegu oli alles väga värskete liikmetega organisatsioonides, kuhu pääsemisele oli kulutatud palju aega ja energiat ja milledes efektiivset tegutsemist oli tarvis õppida.
Sündmusi kogunes nelja aastasse nii palju, et neist lühikest väljanopet teha on praktiliselt võimatu. Kuid üks iseärasus, mis selleaegset intensiivset, sündmustest ja infost küllastatud õhkkonda ja aega iseloomustab, on fakt, et Riia jäi ainsaks saadikukohaks mu karjääris, mille ajal kirjutasin romaani, mis on pühendatud sellele linnale ja, olemata dokumentaalteos, sisaldab siiski palju fakte ja muljeid reaalsest tööelust Eesti diplomaadina Lätis. Valisin sellest romaanist („Muutlik”, kirjutatud 2009, ilmunud 2010) mõned katked, mille kaudu peaks saama lisaks omaaegsele konkreetsusele ja õhkkonnale mõningast aimdust diplomaatiamaailma kui sellise olemusest, mille lõplik ja sajaprotsendiliselt ammendav edasiandmine kõrvaltvaatajatele on võimatu.
Romaan on ilmunud ka läti keeles, aastal 2012, pealkirjaga „Mainīgais”, tõlkis Guntars Godinš.
Jaak Jõerüüt, Eesti suursaadik Lätis 2006-2010
***
„Muutlik”, 2010
29. jaanuar
Kirjeldada seda, mida ma teen, kui ma TÖÖD teen, on lootusetult keeruline. Täna tegelesin Läti presidendi Eesti riigivisiidi ettevalmistamisega. See kroonulik lause ei ütle tegelikult mitte midagi.
Ma ei tea, miks pagana päralt on Riias juurdunud harjumus ametlikel vastuvõttudel pidada igavaid kroonukõnesid ja mängida hümne! Vaene Läti hümn, olen seda pidanud kuulama igasuguses esituses, küll plastmassikõlaga väiksest magnetofonist, küll vinge võimenduse ja suurte kõlakastide kaudu nagu tümakat, seda on mänginud keelpillikvartett aeglaselt nagu matusemuusikat ja seda on kõõritanud laulda tütarlasteansambel nagu viisakas hullumajas külastajatepäeval. On kuuldud poole pealt käivitunud hümni ja enne aega lõppenud hümni. Kõik ragisemise variatsioonid ja kõlarikked on ära kuuldud.
Ei Helsingis, ei Roomas, ei Vallettas, ei Nicosias, ei New Yorgis ma midagi sellist ei näinud ega kuulnud. Mingi vana, sovetlik komme hingitseb siin ja vastuvõtud pole need, millega ma aastate jooksul olin juba harjunud.
Osa saadikuid muidugi ON vana kooli põhjaga ega lasku põlvili (vähemalt mitte alati) veidra kohaliku kombe ees, mida ma nimetan diplomaatia peedipõllu maltsaks. Imestan, et mitmed siinsed saadikud seda kõne- ja hümnijanti kaasa teevad. Nad rikuvad ära oma külaliste tuju! Tavaliselt soojenetakse esimese paarikümne minutiga üles ja mõnus vestlussumin tõuseb lakke. Ent siis köhatatakse mikrofon puhtaks, kästakse selg sirgu tõmmata, suu kinni panna ja kuulata, mida kantslist kuulukse. Aga sellisest kantslist on enamasti kuulda võltspaatost, hambutuid fraase, mitteveenvaid truudusevandeid Isamaale ja Vabadusele.
Ja tuju on kadunud, jutul ei ole pärast enam hoogu sees. Mõned hakkavad tuimalt sööki kugistama ja mõned hiilivad ruttu ning vaikselt minema, tehes nägu, et kibedad asjatoimetused ootavad.
Vastuvõtt kui selline on üks vana diplomaatiamaailma lavastus, vana FORMAAT, nagu nüüd öeldakse, ja selle suurim võlu on ikka olnud, et sa saad lühikese aja jooksul vahetada paljude inimestega rohkem infot kui teinekord nädalaga.
Veidrusi korraldavatel saadikutel endil on õhtul kodus ehk piinlik, aiman seda nende näost.
Ainult üle minu laiba, olen ütelnud, meie vastuvõttudel ei mängita hümne ega peeta formaalseid kõnesid.
2. veebruar
Käisin Prantsuse saadiku juures lõunal, olid veel Saksa, Rootsi ja Briti saadik. Lahkasime Läti poliitikat nagu professionaalsed lihunikud, kes rupskeid ja seljatükki juba segi ei aja.
Läksin saatkonna kontorisse tagasi, kirjutasin ja lugesin e-kirju, helistasin, pidasin igaesmaspäevast saatkonnarahva koosolekut, õnneks lühikest.
Itaalia saatkonnast helistati, et õhtune „La Scala“ kammerorkestri kontsert Läti rahvusooperis jääb ära. Ma olin just pileti võtnud! Aga lennuk ei saa lumesaju tõttu Milanost õhku tõusta. Lumesadu Milanos, kui lüüriline! Giuseppe Verdi must keep lehvib, lumeräitsakad kleepuvad ta torukübara põhjale, auravate selgadega hobused raputavad pead ja puristavad mokkadega, kullaga kaunistatud tõllad peatuvad teatri uste ees.
Läheduses, tänavanurgal, aga aurab ja suitseb kastanipann, lähen võtan pabertuutu täie küpsetatud kastaneid. Ma olen surnud, mul on hea, ma olen vanas Itaalias, ma söön kastaneid, lennaku need lennukid või ärgu nad lennaku!
20. märts
Eesti Välisministeeriumi kantsler käis külas Läti Välisministeeriumi kantsleril. Seda nimetatakse kroonukeeles töövisiidiks. Mida teevad saatkonnad?
Mida teevad diplomaadid? Mida me teeme? Iga päev võib seda endalt küsida ja vastus ei ole alati sama. Aga igatahes me TOODAME SUHTEID.
Lätlastega klapib meil ametnike taseme inimkeemia peaaegu alati, meie arusaamised poliitikast, suhetest ja stiilist on sarnased. Meie lainepikkused on lähedased. On rahvaid, kellega eestlastel on äärmiselt keeruline suhelda, ehkki laval, publiku ees, kaitseme me mõlemad paatoslikul kõminal selliseid nähtusi nagu demokraatia, inimõigused ja sõnavabadus.
Visiite on Riiga tehtud minu aja (sic!) jooksul väga palju, presidendiga alates ja presidendiga lõpetades – tema on meil sage külaline. Vahele mahub ametnikke, ministreid, parlamendipoliitikuid, üksikuid käijaid ja suuri delegatsioone, luuletajaid ja pangaanalüütikuid, etnograafe ja arhitekte. Keda iganes.
Kui visiidid õnnestuvad, siis tundub, et kogu elu ongi lihtne ja kõik maailmas toimub iseenesest. Aga kulisside taga tehakse iga päev sellist tööd, mida räuskavad netikommentaatorid uneski ei aima. Inimsuhted ei ole pakk kuivikuid, mis võib sahvris oodata aastaid, et kui vaja, võtame välja, törts kirsimoosi peale ja otse suhu. Riikidevahelised suhted on kahekümne protsendi jagu hoiakud ja põhimõtted, mida võib võrrelda dokumentide abil, ja kaheksakümne protsendi jagu on need lihtsalt inimsuhted. Riikidevahelisi inimsuhteid ei tasu lasta ei maha jahtuda ega üle kuumeneda. Temperatuuri mõõtmisega ja parajaks kruttimisega tegelevad diplomaadid. VÄHEMALT kakskümmend neli tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas.
Ah, nüüd võiks ma libiseda magusasse ja alati käepärasesse kirumisse, sest meeles on liiga palju näiteid, kui diplomaate ei kuulata ja mis siis on juhtunud. Käkke, pirukaid ja ämbreid. Mõrvu, katastroofe ja sõdasid. Näiteid kaugete maade ja ammumöödunud aegade ajaloost, aga ka näiteid meie enda miniriigi viimasest kahekümnest aastast. XX sajandi esimesest poolest ei taha üldse mõtelda, see on pungil täis kurtidele kõrvadele peetud tiraade.
Nohu hakkab üle minema. Ilm on külm.
Söök? Jah, ma olen täna söönud. Midagi kindlasti. Punkt. Võimatu on rääkida sellest, mis ei meenu.
27. märts
Reede. Nädala alguses oli kaks päeva Riias välisminister Paet. USA-Aadria-Balti koostöö. Uued Euroopa Liidu ja NATO riigid (NB! Meie!) õpetavad taotlejatele, kuidas poliitilisi lusikaid ja kahvleid suhu panna.
Nädala jooksul oli ka paar töölõunat, üks Põhjala ja Balti riikide saadikute traditsiooniline, kohtusime seekord uue rahandusministri Einars Repšega ja kuulasime, kust uus tuul puhuma hakkab. Kas tõesti saab see uus valitsus midagi ette võtta Läti korruptsiooniga?
Veel oli Euroopa Liidu saadikute lõuna parlamendi Euroasjade komisjoni esinaise Vaira Paeglega. Nii Repše kui Paegle on silmapaistvad tüübid, sobiksid Tennessee Williamsile. Repše rääkis muuhulgas oma isikliku helikopteri ehitamisest ja lennueksamitest. Proua Paegle ei hoidnud sõnu tagasi, kui kirjeldas presidendi ja parlamendi erinevaid arusaamisi poliitikast ja Läti põhiseadusest.
Mina vaatan kõrvalt ja näen, et selles rüütliturniiris on mõlemal pool kõvu argumente oma õiguse kaitseks. Ehk peaksid lätlased oma 86 aastat vana põhiseaduse uue vastu välja vahetama?!
Ma peaksin sellistest kohtumistest meie elu mängureeglite järgi kirjutama silmapilk peamaja jaoks memo, aga seekord ei oska seda teha. Mõlemad kohtumised olid ju seltskondlikus mõttes hästi lavastatud ja arvatavasti on uutel või kaugemate riikide saadikutel midagi kõrva taha panna. Kuid mina tunnen ikka sagedamini, et ma juba TEAN seda kõike, mida räägitakse, ma tean siinseid poliitilisi jõujooni, Läti probleeme ja võimalikke lähemaid arenguid juba peast, ma olen kõik selle juba mitu korda memodes ära kirjutanud ja terve meie peamaja teab seda samuti peast.
Aga täna, reede õhtul, tuiskas Riia lennujaamast jälle läbi president Ilves koos oma kaaskonnaga. Leedus, Šiauliais tähistati presidentide tasemel viit aastat, mil Balti riigid on olnud NATO-s. Nad kihutasid autodega Šiauliaist Riia lennuväljale, et sealt Tallinna lennata. Vahepeal olevat tuldud, sada kaheksakümmend kilomeetrit tunnis. Et jõuda.
Õnneks oli tee kuiv, ei olnud libe.
17. mai
Ei saanud mitu päeva seda raamatut kirjutada, sest tuli lõpetada üks pikk artikkel Lätist, 30 000 tähemärki, ehk viis-kuus tavalise ajaleheartikli pikkust.
Lõpp oli muidugi kõige kergem, kui lõpp LÄHENEB ja sa seda silmapiiri tagant juba aimad. Ka seepärast kergem algusest, et lõpuks oled ülepeakaela sukeldunud aine sisse, selle aurud on su pea uimastanud ja meeled endale allutanud, oled end sellega sidunud, ja juba tegelebki alateadvus lisaks teadvusele kõigega, mis võiks sind allutava ainega seostada.
Aga ka koormav on lõpp.
Ma kirjutasin pikka pihtimust Lätist. Kammitsemas asukohariigis töötava diplomaadi tüüpilised kammitsad. Amet nõuab, et kriitiline suupool tuleb kinni hoida, enesetsensuur tuleb kehtestada. Aga diplomaat NÄEB vahel liigagi hästi, sest tal pole sel maal isiklikke ärihuvisid, ämbrisse astunud luukeresid kapis ega sadu niinimetatud sõbrasidemeid, mis pilku looritaksid. Diplomaatidelt saaksid kõigi maade kohalikud võimutantad ja võimuonklid alati head nõu, kui nad oskaksid küsida. Kui nad saaksid lahti oma egoismist, kompleksidest, eelarvamustest ja hirmudest. Neli neetud pommi on igal inimesel jalus kogu elu. Kes mõnestki vabaks saab, see on nagu tõusev fööniks. Ja kes kõigist neljast vabaneb, sellele pole miski võimatu. Ei nõu küsimine ega andmine. Ole sa poliitik või ükskõik kes.
Ole kes oled, nagu ütleb luuletaja.
Muidugi jätkus ka artikli kirjutamise ajal see, mida me nimetame ametitööks. Vastuvõtud, näituste avamised, briifingud, raamatute esitlused, ärasaatmislõunad, välisministri läbisõidud Riia lennujaamast, e-kirjade lugemised, e-kirjade kirjutamised, memode lugemised, memode kirjutamised. Koduste uudiste jälgimine kuni selle nädalalõpuni, mil vaikse kahinaga, nagu laskub kevadisele põllule lõunast kohale jõudnud metshanede parv, saabus Eesti valitsuskriis.
Kõige ebatavalisem tegu, millest osa võtsin, oli seitsme suursaadiku kirja kirjutamine Läti presidendile. See on praegu, maikuus, veel saladus, avalikkuse eest peidetud tegu. President Valdis Zatlerski ei ole jõudnud sellele veel reageerida, sest tema sõidab parajasti USA-s ringi.
Riigid, mille saadikud Läti presidendile ühise kirja kirjutasid, olid Poola, Ukraina, Leedu, Valgevene, Iisrael, Usbeki, Eesti. Iseäralik kombinatsioon. Meil kõigil on Lätis omakeelsed koolid ja me kõik oleme tüdinenud Läti ametnike silmakirjalikkusest. Kõigil meil on sarnased kogemused läbi aastate. Ministrid LUBAVAD, aga ministeeriumide ametnikud ja Riia linnavalitsuse ametnikud käituvad nii, nagu poleks kunagi ühtki lubadust antud. Praegu, kui maailmamajandus sööstab mäest alla nagu hull mees katkistel suuskadel, aga Läti majandus kukub juba vabalangemist, nagu köie otsast lahti tulnud alpinist, kavatsevad mõned külma kõhuga ametnikud rahvuskoole välja suretama hakata. Tume tegevus, padupatriotismi sildi all.
Tüdinud aastatepikkusest diplomaatilisest lobast ja mitte millenigi viivast asjatust asjaajamisest, kirjutasime kirja. Teksti kokkuleppimine ja allakirjutamine sündis välgukiirusel. Asi oli meie jaoks küps.
Aga raamatu ilmumise ajaks on kirjasaaga saanud juba jätku, mida mina täna ei tea.
20.november
Euroopa Liit sai presidendi ja välisministri. Nüüd NAD hakkavad NENDE kallal saagima. Keegi pole kunagi rahul, kui asi puudutab poliitikat. Mina ka, juba hommikust peale valmis hambaid teritama. Ja siis äkki taipasin, et ma ei tea nendest inimestest veel paljutki. Me vaatame! Eks me näe! Las tegutsevad!
Mina olen vait ega liitu targutajatekooriga.
Eile õhtul oli Rootsi saadiku residentsis õhtusöök lahkuva Poola saadiku auks. Sõbralik ja mitteformaalne nagu sellistel puhkudel ikka. Türgi saadik, elukogenud mees, kes samuti kohe lahkub, läheb koju pensionile, rääkis mulle, kuidas siit lahkumine ja järeltulijale asjade üleandmine on komplitseeritud. Et nendes saatkondades, mis on sisse töötanud, no oma kakskümmend-kolmkümmend aastat, et seal on asi lihtsam. Aga siin, kus saatkond on olnud vaid mõne napi aasta…
Ja mina, ütlemata midagi, mõtlesin iseenda ja kõigi niinimetatud esimese laine Eesti saadikute elule. Meil oli vaja (ja on mõnes mõttes siiani) alustada, alustada, alustada. Puhtalt paberilt. Või poolikust peatükist. Kujutleda, et Dostojevski on kaks peatükki romaanist valmis kirjutanud, ja Kafka peab järgmised kaks kirjutama, lootuses lõpetada! Aga romaan jääb alati pooleli, elu käsib Salingeril tulla ja see lõpuni kirjutada.
Mitte keegi, kes pole oma kõblaga rahvusvahelisel põllul umbrohtu hävitanud, kodust eemal, napi rahaga pealegi, ei kujuta tegelikult ette, millest ma räägin.
Aga ega ma kurda.