Toomas Lukk meenutab oma tööaega Riias, kui oli Eesti suursaadik Läti Vabariigis 2002-2006. aastatel

Algus. Volikirjade üleandmise tseremoonia Läti Vabariigi Presidendile Vaira Vīķe-Freibergale toimus 27. augustil. Kuna võtsin lähetuse eelselt läti keele tunde, otsustasin pidada kõne läti keeles. Tundus, et esitus oli Läti kolleegidele mõistetav ja nii võttis president Vaira Vīķe-Freiberga pidada oma kõne samuti läti keeles. Erutusest, kuid pigem puudulikust keeleoskusest jäi presidendi öeldu mulle suuresti arusaamatuks. Mingitel hetkedel noogutades võis tseremoonial osalenud Läti kolleegidele jääda mulje, et saan presidendi sõnumist aru. Järgnenud nelja-silma vestlus presidendiga toimus juba inglise keeles, kuid presidendi sõnum tuli saatkonnas üle vaadata. Toonane emotsioon ja mälestused pole ununenud, nagu ka lugupidamine president Freiberga vastu, kellega järgnevatel aastatel korduvalt kokku puutusin.

„Sinu, minu ja meie Riia.“ Eestlaste ja lätlaste suhe naabritena on igavikuline, mitmekülgne ja paljutahuline. Entsüklopeedilisi teadmisi Eesti-Läti suhetest omas Riias elanud härra Tõnu Karma, Lennart Meri kaasaegne ja sõber, ja tema tütar Rūta. Samuti Riia eestlaste kogukonna vanem generatsioon, meie viimase sajandi suhete elav tunnistaja. Üheks selliseks legendiks ja mälestuste kandjaks oli härra Elmar Johanson. Ühes vestluses ta mainis, et on kohtunud kõigi Eesti Vabariigi konsulitega alates 1920. aastast. See repliik käivitas 2003/4(?) aasta kevadel/sügisel(?) algatusgrupi Riia eestlaste kohta raamatu koostamiseks, mis koondaks endasse algmaterjalid ja inimeste kogetud lood. Esialgne mõte piirduda Riia eestlaste eluolu kirjeldamisega kuni 1940. aastani lagunes, kuna kogutud materjal võimaldas heita pilk ka sõjajärgsesse perioodi. Nõnda ilmus Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks raamat „Sinu, minu ja meie Riia“, mille koostasid Livia Viitol ja Karl Kello. Raamatu saatesõna ütleb, et: „See raamat ei ole algus ega lõpp: eestlased olid Riias, on ning jäävad sinna”. Eesti ja Läti suhted võimaldavad edaspidigi avada meie suhete uusi peatükke.

Ruhnu reis väärib omaette esseed, millest siinkohal siiski väike meenutus. Ruhnu sõiduks tuli ületada logistiline probleem: kuidas jõuda saarele? Pärast kõikide võimaluste vaagimist jäi lauale üks valik, mis oli – sõita Lätist laevaga Ruhnu. Kuna sellist laevaühendust polnud kusagilt võtta, pöördusin toonase Läti kaitsejõudude juhataja poole palvega anda kasutada laev. Eeldades keerulisi läbirääkimisi, nõustus admiral minu rõõmsaks üllatuseks üsna kiiresti andma Ruhnu sõiduks Läti mereväe staabilaeva. Ta lisas, et sellega on siiski üks probleem. Nimelt, laeva süvis ei võimalda laeval Ruhnu sadamasse siseneda. Admiral pakkus koheselt ka lahenduse, öeldes, et annab reisiliste toimetamiseks Ruhnu reidilt sadamasse kaasa veel ühe – väiksema süvisega laeva. Olles admiralile selle võimaluse eest ülimalt tänulik, tuli viimasel hetkel, õnneks, meelde küsida Eesti luba võõrriigi sõjalaevadele sisenemiseks Eesti vetesse. Eesti positiivne vastus tuli kiiresti ja nõnda asusime 17. juunil 2006 kahe Läti sõjalaevaga Ruhnu poole teele. Tegemist oli meeleoluka reisiga, kus lisaks diplomaatilisele korpusele osales Läti välisminister perega ja Saeima (parlamendi) väliskomisjoni esinaine. Ruhnust veel seik Ruhnu muuseumi külastamisest, mis võttis proportsionaalselt muuseumi suurusega tunduvalt rohkem aega. Pärast pea kahetunnist muuseumikülastust uuris üks saadik, kes ei võtnud muuseumisse siseneda, mida te seal küll ometi nii kaua tegite? Ta täiendas: hea, et see ei olnud Hiina ajaloo muuseum, sest siis te oleks sinna jäänudki…

Muide, kes satub Ruhnu muuseumisse, uurigu järele, mis aasta märgib Ruhnu „okupatsiooni“ ja mis selle põhjustas?

 Riia Eesti Kool. Eestikeelne kooliharidus Lätis sai alguse 19. sajandi lõpus ja see toimib tänase päevani. Riias tegutsev Eesti Kool võimaldab Lätis elavatele eestlastele ja eesti keelest ning kultuurist huvitatud Läti lastele õppida eesti keelt võõrkeelena. Esialgselt Eesti seltsi majas tegutsenud koolipere õppetingimused olid pehmelt öeldes kehvad. Sellest ajendatuna seadis saatkond eesmärgiks kooli õppetingimusi parandada. Algas aktiivne lobby-töö Läti parlamendi (Saeima) liikmete, haridusministeeriumi ametnike ja Riia omavalitsuse poliitikutega, mis päädis Riia Linnavalitsuse otsusega anda Riia Eesti Koolile maja Ziepniekkalnsi nimelises linnaosas. Otsus kool uude kohta ümber kolida ei tulnud kergelt, sellel oli nii toetajaid kui vastaseid. Lõplik sõna jäi lapsevanemate öelda, sest kooli uus asukoht paiknes õpilaste kodudest eemal. 2003/2004. õppeaasta lõpuks kolis koolipere uude majja. Õpetajate positiivne tagasiside tuli juba esimese õppeaasta lõpus, kes nimetasid kahte aspekti. Esiteks, õpilaste loodusteaduste tulemused paranesid Läti koolide pingereas tunduvalt, sest koolimaja ümbritsev mitme hektari suurune roheala võimaldas õpilastel teha loodusõpetuse projekte kooli territooriumil. Teiseks, kuna paljud õpilased elasid korterimajades kippusid nad jääma koolihoovi püstitatud mänguväljakule mängima, mis näitas, et nad harjusid uue olukorraga väga kiiresti. Mänguväljak rajati Eesti ettevõtjate, välis- ja haridusministeeriumi inimeste abiga. Kooli arengusse sai investeeritud palju poliitilist kapitali. Kooli külastas nii Eesti Vabariigi president kui ka peaminister, koolis sai korraldatud presidentide ametlik õhtusöök. Kõiki eesmärke toona täita ei õnnestunud, kuid eestikeelne õpe kestab Riia Eesti põhikoolis edasi.

 Epiloog. Ühel 2002. aasta oktoobriõhtul korraldas saatkond vastuvõtu Arvo Pärdi auks, kes külastas Lätit seoses esimese Riia Uue muusika festivaliga „Arēna“. Teade Arvo Pärdi tulekust jõudis saatkonda vaid nädalapäevad varem, mis jättis vastuvõtu ettevalmistuseks väga vähe aega, kuid mis läks kenasti korda. Saatkonnast lahkumisel vaatas maestro oktoobrikuu Riia pimedasse ja vihmasesse öhe ning lausus: „See, mis minuga täna juhtus oli nagu valge lumi…“

Nüüd, aastaid hiljem tundub, et Läti aastad oli vaid hetk, kui valge lumi.